With this two songs I would like to send my best wishes to someone who knows better what is the best for me.
Kõik sellised lood algavad nii nagu ikka. Igavalt. Ei rasket kiviseina, ega lukustatud ust. Midagi ebatavalist ei juhtu, silti kellelgi otsa ees ei ole ning kättpidi teretades vastavat visiitkaarti ei anta. Võiks arvata, et ehk oli mingi eriline lõhn, kuid feromoonidelgi olla igas suhtes oma osa nagunii.
Mulle meeldis ta lõhn kui ta lugupidavas kauguses ühe kontserdi aia taga minuga rääkima tuli. Olin teda juba enne märganud kui ta edasi-tagasi käies kella vaatas ning justkui otsis kedagi silmadega.
Läksime hirmsalt hinnastatud kontserdi asemel poppi pubisse õlut jooma. Naise puhul polevat see valik väga tavaline, ütles ta ja sinna see jäi. Olid üheksakümnendad. Õitsev kauboikapitalism. Töökangelasest naistraktoristi ideaali üle võtmas õrn ja hoolitsev kodune ema. See soorolli ühiskondlik ümbermäng käis kõrge kaarega üle minu pea. Mina püüdsin lihtsalt ellu jääda. Hinge sees hoidmiseks rügasin ühes udupeenikeseks peetud restoranis, tegin lisaks juhutöid ning pärast teiste töötajate puhkusi ja asendamisi oli järg tollel päeval lõpuks minuni jõudnud. Mõtlesin nädalase minipuhkuse algust tähistada kontserdiga, aga värava taga selgus, et ma ei saa seda endale lubada. Lähimas õllesaalis oleks piletiraha eest võinud terve õhtu sumiseda ja sama kollektiivi krabisevast kõlarist kuulata. Lihtsalt üksikule natukene pidulikumalt riides naisele ei tundunud see turvaline. Elu oli mind varakult õpetanud sedalaadi sooloseiklusi juba eos vältima.
Ja nüüd järsku oli minuga koos keegi, kes oli huvitav, põnev ja meil oli koos lõbus! Tundsin suurt vedamist, et olin silma jäänud. Ta oli kõike seda, mida arvasin kunagi oma partnerist tahtvat – laia silmaringiga ja haritud ning ta elu tundus olevat kontrolli all. Ta tundus usaldusväärne ja turvaline. Meil oli minevikukogemusteski üht-teist sarnast. Vanimad lapsed, kes on olude sunnil nooremaid hoidnud. Ta rääkis veel oma insenerierialast ja firmast, mida oli loomas. Oma korteri remondist, mida ta tasapisi ise tegi. Mina rääkisin oma unistusest õppida ehitusinseneriks, kui ükskord leian töökoha, millest saaks lisaks üüri maksmisele ka säästa. See olla naise kohta üllatav valik.
Muidugi oli midagi ka ta välimuses. Sellist särisevat. Puhas ja hoolitsetud, terved esihambad, kammitud juuksed, aga vabandas krobelisi käsi parajasti käimasoleva remondiga.
***
Esimesi märke ma niisiis ei märganud. Õlut joov naine, kes tahab kunagi määramatus tulevikus õppida ehitusinseneriks ei kõlanud talle kui imearmas printsess. Pigem kui kummaline veidrik, sest tavaliselt naised ju ..
Kõik sellised lood algavad nii nagu ikka. Igavalt. Ei rasket kiviseina, ega lukustatud ust. Midagi ebatavalist ei juhtu, silti kellelgi otsa ees ei ole ning kättpidi teretades vastavat visiitkaarti ei anta. Võiks arvata, et ehk oli mingi eriline lõhn, kuid feromoonidelgi olla igas suhtes oma osa nagunii.
Mulle meeldis ta lõhn kui ta lugupidavas kauguses ühe kontserdi aia taga minuga rääkima tuli. Olin teda juba enne märganud kui ta edasi-tagasi käies kella vaatas ning justkui otsis kedagi silmadega.
Läksime hirmsalt hinnastatud kontserdi asemel poppi pubisse õlut jooma. Naise puhul polevat see valik väga tavaline, ütles ta ja sinna see jäi. Olid üheksakümnendad. Õitsev kauboikapitalism. Töökangelasest naistraktoristi ideaali üle võtmas õrn ja hoolitsev kodune ema. See soorolli ühiskondlik ümbermäng käis kõrge kaarega üle minu pea. Mina püüdsin lihtsalt ellu jääda. Hinge sees hoidmiseks rügasin ühes udupeenikeseks peetud restoranis, tegin lisaks juhutöid ning pärast teiste töötajate puhkusi ja asendamisi oli järg tollel päeval lõpuks minuni jõudnud. Mõtlesin nädalase minipuhkuse algust tähistada kontserdiga, aga värava taga selgus, et ma ei saa seda endale lubada. Lähimas õllesaalis oleks piletiraha eest võinud terve õhtu sumiseda ja sama kollektiivi krabisevast kõlarist kuulata. Lihtsalt üksikule natukene pidulikumalt riides naisele ei tundunud see turvaline. Elu oli mind varakult õpetanud sedalaadi sooloseiklusi juba eos vältima.
Ja nüüd järsku oli minuga koos keegi, kes oli huvitav, põnev ja meil oli koos lõbus! Tundsin suurt vedamist, et olin silma jäänud. Ta oli kõike seda, mida arvasin kunagi oma partnerist tahtvat – laia silmaringiga ja haritud ning ta elu tundus olevat kontrolli all. Ta tundus usaldusväärne ja turvaline. Meil oli minevikukogemusteski üht-teist sarnast. Vanimad lapsed, kes on olude sunnil nooremaid hoidnud. Ta rääkis veel oma insenerierialast ja firmast, mida oli loomas. Oma korteri remondist, mida ta tasapisi ise tegi. Mina rääkisin oma unistusest õppida ehitusinseneriks, kui ükskord leian töökoha, millest saaks lisaks üüri maksmisele ka säästa. See olla naise kohta üllatav valik.
Muidugi oli midagi ka ta välimuses. Sellist särisevat. Puhas ja hoolitsetud, terved esihambad, kammitud juuksed, aga vabandas krobelisi käsi parajasti käimasoleva remondiga.
***
Esimesi märke ma niisiis ei märganud. Õlut joov naine, kes tahab kunagi määramatus tulevikus õppida ehitusinseneriks ei kõlanud talle kui imearmas printsess. Pigem kui kummaline veidrik, sest tavaliselt naised ju ..
Aga midagi ehk siiski saaks ära kasutada.
Only normal place in worldwideweb 
Leave a comment